Udukaar ja vikerkaar.

Kairo Kiitsak. Udukaar hilisõhtul Kariväraval 5.10.2017.

Üldist vikekaarte kohta
Vikerkaar on optiline nähtus, mis tekib valguse vastastikmõjustumisel veetilkadega, milles valgus peegeldub ja murdub (näeb värve). Tekkimiseks on vaja veel otsekiirgust, st hajuskiirgusega ei teki, ja vaatlejat, kes seda tajuks.
Veetilku leidub aastaringselt pilvedena (enamasti madalad pilved, nt kiht- ja kihtrünkpilved (Stratus ja Stratocumulus), kuid nende puhul vikerkaari enamasti ei näe. Tüüpiline olukord on hoogvihm: päikese vastaspoole jääval vihmakardinal näeb vaatleja vikerkaart. Samas peab päike olema horisondist vähem kui 42° kõrgusel (või vaatleja minema kuhugi maapinnast kõrgemale) ja otsekiirgus pääsema pilve alla – sobivaks on tavaliselt rünksajupilved (Cumulonimbus), harvem kihtrünk- (Stratocumulus) või kõrgrünkpilved (Altocumulus), sest need annavad harva sademeid.
Vikerkaarel on kolm vormi: harilik vikerkaar, mis on tajutav värvilise kaarekujulise lindina, ilmselt kõige sagedasem ja kindlasti kõige tuntum vorm; udukaar, mis on tajutav valkja laia kaarena ja tekib selge taevaga udu korral, sagedasim rabades ja põldude kohal; ja pilvekaar, mis sarnaneb udukaarega, kuid tekib madalate veetilkadest koosnevate pilvede korral (pilveseinale või –müürile), äärmiselt haruldane.
Need nähtused tekivad samamoodi kui tavaline vikerkaar: valgus peegeldub veetilga seest ja tekitab valgusallikast vastassuunas suure rõnga. Peamine erinevus seisneb selles, et hariliku vikerkaare puhul võib vihmapiiskade korral jälgida selgeid „geomeetrilise optika” trajektoore ehk valguskiirte teekondi, kuid uduvikerkaar tekib palju väiksemate tilgakeste puhul, mis difrageerivad valgust, põhjustades laia ja kahvatu kaare. Värvi udukaarel enamasti pole, sest eri lainepikkusega valguskiired kattuvad suuresti. Harva võib siiski näha ühes servas punakat või sinakat varjundit. Üsna tüüpilised on lisakaared, mille põhjustab interferents.
Udukaar ja vikerkaartest öisel (pimedal) ajal
Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi. Öisel ajal saab udukaari tekitada autotuledega.
Aga öine vikerkaar, Kairo pildil kuu-udukaar? Vikerkaart (ja selle vorme) seostatakse eelkõige päikese ja vihmaga, mis loovad selle tekkeks sobivad olud. Ometi võib vikerkaar ja ka udukaar ilmuda ka öösel, kuuvalguse toel.
Selline öine kuu-udukaar on tegelikult sama mis päevane udukaar, kuid tekib pimedal ajal kuuvalguse tõttu. See ei saa ilmuda kuu loomise või noorkuu ajal, kuu peaks olema vähemalt veerandfaasis. Mida lähemal on faas täiskuule, seda paremad on valgusolud öise udukaare tekkeks. Just sellised tingimused valitsesid ka Kairo pildistamiskohas 5. oktoobri õhtul Kariväraval: täiskuupaisteline öö, selge ja vaikne ilm, mis võimaldas tekkida kiirguslikul ehk radiatsiooniudul (ka jahtumisudu). Selline udukiht ei ole tavaliselt väga paks (paksus jääb enamati alla 200 m), mis võimaldab ka kuuvalguse läbipääsu ja seetõttu tekkida öisel udukaarel.
 
– TÄHENDUS ILMA ENNUSTAMISEL 
Vikerkaar võib vahel viidata ilmamuutusele: hommikusel ajal sagedamini hoovihmadega päeva, õhtul aga ilma paranemist (läheb kuivaks, selgeks). 
Udukaar tähendab sama, mis udugi: stabiilne (enamasti vähemuutuv ja rahulik) ilm – niikaua, kui kihtpilved / udu püsib, püsib ka ilm. Seetõttu on raske öelda, kas nt lähemate tundide jooksul on ilmamuutusi oodata või mitte.

Helkivad ööpilved.

Väga huvitav lugu ajalehest “Pärnu postimees” – missugused on helkivad ööpilved ja kuidas need tekivad. Mina ise olen neid ka ikka päris mitu korda jahtinud. Olin üliõnnelik, kui mõni aeg tagasi lõpuks natukenegi midagi tabasin.

 

Aga siin lugu ” Reportaaž: helkivate ööpilvede saladuse jälgedes” Loo ja fotode autor: Karl Adami

 

Kell lõi vaikses köögis üks öösel. Seadsin selga sahiseva jope, haarasin kummikute järele, kuid kuna toas ei tahtnud tuld põlema panna, kobasin tükk aega, enne kui nad kätte sain. Kulutasin pärast ühtteist õhtul iga kümne minuti tagant kardinaid, et nende vahelt piiluda, ega piimja udulaama kohal helkivaid näha pole. Ja viimaks veidi enne üht jõudsid nad kohale.

Väljas pani juuli kohta jahe öö põsed suisa õhetama ja kastepiisadki ei tundunud just kõige soojemad. Seadsin pimeduses samme mööda rinnuni ulatuvat heina ja neid kastepiisku kogunes ajapikku nii palju, et väike jahe oja nirises mööda jalga kummikutesse. Mul tuli mitu korda mõttesse loobuda sellest pisiretkest pimeduses, eriti sel ajal, kui kogu küla rahulikult magas. Olin enam kui kindel, et helkivaid ööpilvi nad unes ei näinud.

Tee sobiva paigani viis mind mööda jõekallast. See veekogu polnud küllalt lai ega suur, et sellelt kaunis vaatemäng peegelduks. Sellest polnud ka hullu, sest olin varem mitmel hilisõhtul kohanud jõe lähedal üksikul puul istumas valge-toonekurge ja lootsin teda kohata ööselgi. Endiselt ärritasid mu meeli ebamugavust tekitavad kastepiisad, udumekk ja sahin, mille autor oli arvatavasti tigusid jahtiv kährik. Ega ma teagi siiani täpselt, kas tegu ikka oli kährikuga, kuid küsisin talt mööda minnes: “Noh, sa kah ööloom?”. Selle peale jäi sahin vakka.

Ületasin väikese silla, mille all kohises vesi. Minu sammud ei jäänud kuulmata kobrastel, kes sellest sabaplaksuga märku andsid. Üksiku puu siluett muutus iga sammuga aina suuremaks ja elevus kasvas, kuna puuoksal seisiski suur lind. Minu liigutused muutusid eriti ettevaatlikuks. Helkivad ööpilved tulid aina paremini nähtavale. Sain puule küllalt lähedale ja toonekurg vaatas mind niisama suure huviga kui mina teda. Teda ei olnud öösel kindlasti veel keegi häirinud. Mina sain olla see esimene. Mulle avanenud vaatepilt oli väärt öist kondamist.

Kes arvab nüüd, et helkivad ööpilved on pelgalt tavalised kiudpilved, mis öösel taevalaotuse kohal kõrguvad, eksib. Nad küll veidi meenutavad päevasel ajal taevas leiduvaid kiudpilvi, kuid on võrreldes viimasena nimetatutega tõepoolest hõbedaselt helkivad, elektrisinised, harva kergelt kollakad. Kui ööseks on taevasse jäänud kiudpilvi, on vahe märgatav, kuna muud pilved on põhjataevas tumedad, peaaegu mustad ja seda enamasti seetõttu, et nad asuvad liiga madalal, et päike neid valgustada saaks. Helkivad ööpilvi ehk polaarmesosfääripilvi kutsub rahvasuu hõbepilvedeks ja polaarmesokateks. Nad tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb väga madalale: vähemalt –120 °C, kuid vahel isegi alla –140 °C. Polaarmesosfääripilved on kõrgeimad Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis võivad üldiselt moodustuda kõrgusvahemikus 75–90 kilomeetrit aluspinnast.
Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused tekivad laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid kõrgemasse ossa jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgust peegeldub tagasi. Seetõttu ongi helkivad ööpilved eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Võin enda kogemusest öelda, et helkivate ööpilvede suhtes tuleks silmad lahti hoida maist augustini. Seega jääb veel veidi aega neid pilvi oma silmaga põhjataevas kohata.

Valge-toonekurg neist pilvedest tõenäoliselt ei hoolinud ja minust jäi ta sinna edasi puhkama, et järgmisel päeval jälle värskena poegadele toitu vedada. Minu teekonda sooja teki alla ei kiirendanud ainult kerge väsimus, vaid paar koeragi, kes olid öist hulkujat kontrollima asunud. Ega helkivadki nii eredalt paistnud nagu enne. Neid ei näe igal ööl, seega on need erilised ja seepärast ma neid aeg-ajalt vaatamas käingi.

Arikkel pärineb: Pärnu Postimees, 28.juuli 2017, Autor Karl Adami