Kihtpilved.

Kasutaja Jüri Kamenik foto.

Läbipaistvad udujad kihtpilved (Stratus nebulosus translucidus) 28.04.2013 Stroomi rannas

Eestile hästi iseloomulikuks pilveliigiks on kihtpilved (Stratus). Kihtpilvedel on kolm vormi: pilvetükid; lauspilvisus, kuid pilvekihi alumine piir ei ulatu maapinnani või udu. Kaks viimast varianti kombineeruvad tihti omavahel (kinnise taevaga udu).
Kihtpilved asuvad kõige madalamal, sest pilvekiht võib alata vahetult aluspinna lähedalt, kuid ka alles mõnesaja meetri kõrguselt.
Kihtpilved on välimuselt üpris üheilmelised ja värvuselt hallid, sinakad või kollakad. Kui pilvekihi kõrgus aluspinnast on vähemalt mõnisada meetrit, siis on selle alumine pind ebaühtlane või lainjas, kuid kui asub väga madalal, siis võib see näida täiesti ühtlane. Väga õhukese kihi puhul võib päike ja kuu läbi paista (translucidus), paksema kihi puhul pole päikese või kuu asukoht määratav (opacus).
Kihtpilved võivad kaasa tuua uduvihma, jääkristalle või lumekübemeid, kuid sademed pole siiski tüüpilised. Olulised on kihtpilved selle poolest, et takistavad maapinnal ja sellelähedasel õhukihil jahtumast, kaitstes niiviisi näiteks kevadel taimi öökülma eest ehk kihtpilved on väga olulised temperatuuri reguleerimise poolest aluspinna lähedal. Kihtpilved on väga tüüpilised talvistes antitsüklonites, kui aluspinna tugeva jahtumise tõttu tekib inversioonikiht.
Kihtpilved võivad võivad tekkida või madalduda aluspinnani ja sel juhul moodustub udu, kui nähtavus langeb horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri.

Iseloomulikud tunnused: madal, ühtlane ja enamasti läbipaistmatu pilvekiht, sageli uduna (siis võib päikese- või kuuketas olla ka nähtav), mõnikord räbaldunud servadega pilvetükkidena (kui udu või ühtlane pilvekiht hajub), samuti kihtsajupilvede all hatakpilvedena (hüperlink viib Nimbostratus pannus fotode juurde) – pilvekihi all nähtavad kiiresti liikuvad pilvetükid.
Esinemisaeg: aastaringselt, väga tavalised, sooja poolaastal sagedamini öösel ja hommikul lohkudes, järvenõgudes, soodes uduna, külmal poolaastal ööpäevaringselt, eriti madalrõhkkonna (tsükloni) soojas sektoris.
Teke: tekivad õhu (kiirguslikul) jahtumisel aluspinna lähedal ja inversioonikihi all, õhu korrapäratul ja keeriselisel liikumisel (turbulents) peaaegu küllastunud õhukihis (laussajuga seotud hatakpilved) või kihtrünkpilvedest.
Sademed: koosnevad veetilkadest. Vahel annavad uduvihma või udulund (lumeteri), kui pilvekiht ja inversioonikiht on küllalt võimsad ja õhk niiske – võidakse segi ajada kihtsajupilvedega. Väga külmas õhumassis võivad hakata jäätuma ja anda ka lund, sagedamini seoses mereefektiga.

– TÄHENDUS ILMA ENNUSTAMISEL
Stabiilse ilma pilved, mis ei viita usaldusväärsele ilmamuutusele. Ilm võib muutuda siis, kui kihtpilved kaovad.

Artikli ja pildi autor  Jüri Kamenik 

FB grupp “Pilvehuvilised”20.08.2017

 

Helkivad ööpilved.

Väga huvitav lugu ajalehest “Pärnu postimees” – missugused on helkivad ööpilved ja kuidas need tekivad. Mina ise olen neid ka ikka päris mitu korda jahtinud. Olin üliõnnelik, kui mõni aeg tagasi lõpuks natukenegi midagi tabasin.

 

Aga siin lugu ” Reportaaž: helkivate ööpilvede saladuse jälgedes” Loo ja fotode autor: Karl Adami

 

Kell lõi vaikses köögis üks öösel. Seadsin selga sahiseva jope, haarasin kummikute järele, kuid kuna toas ei tahtnud tuld põlema panna, kobasin tükk aega, enne kui nad kätte sain. Kulutasin pärast ühtteist õhtul iga kümne minuti tagant kardinaid, et nende vahelt piiluda, ega piimja udulaama kohal helkivaid näha pole. Ja viimaks veidi enne üht jõudsid nad kohale.

Väljas pani juuli kohta jahe öö põsed suisa õhetama ja kastepiisadki ei tundunud just kõige soojemad. Seadsin pimeduses samme mööda rinnuni ulatuvat heina ja neid kastepiisku kogunes ajapikku nii palju, et väike jahe oja nirises mööda jalga kummikutesse. Mul tuli mitu korda mõttesse loobuda sellest pisiretkest pimeduses, eriti sel ajal, kui kogu küla rahulikult magas. Olin enam kui kindel, et helkivaid ööpilvi nad unes ei näinud.

Tee sobiva paigani viis mind mööda jõekallast. See veekogu polnud küllalt lai ega suur, et sellelt kaunis vaatemäng peegelduks. Sellest polnud ka hullu, sest olin varem mitmel hilisõhtul kohanud jõe lähedal üksikul puul istumas valge-toonekurge ja lootsin teda kohata ööselgi. Endiselt ärritasid mu meeli ebamugavust tekitavad kastepiisad, udumekk ja sahin, mille autor oli arvatavasti tigusid jahtiv kährik. Ega ma teagi siiani täpselt, kas tegu ikka oli kährikuga, kuid küsisin talt mööda minnes: “Noh, sa kah ööloom?”. Selle peale jäi sahin vakka.

Ületasin väikese silla, mille all kohises vesi. Minu sammud ei jäänud kuulmata kobrastel, kes sellest sabaplaksuga märku andsid. Üksiku puu siluett muutus iga sammuga aina suuremaks ja elevus kasvas, kuna puuoksal seisiski suur lind. Minu liigutused muutusid eriti ettevaatlikuks. Helkivad ööpilved tulid aina paremini nähtavale. Sain puule küllalt lähedale ja toonekurg vaatas mind niisama suure huviga kui mina teda. Teda ei olnud öösel kindlasti veel keegi häirinud. Mina sain olla see esimene. Mulle avanenud vaatepilt oli väärt öist kondamist.

Kes arvab nüüd, et helkivad ööpilved on pelgalt tavalised kiudpilved, mis öösel taevalaotuse kohal kõrguvad, eksib. Nad küll veidi meenutavad päevasel ajal taevas leiduvaid kiudpilvi, kuid on võrreldes viimasena nimetatutega tõepoolest hõbedaselt helkivad, elektrisinised, harva kergelt kollakad. Kui ööseks on taevasse jäänud kiudpilvi, on vahe märgatav, kuna muud pilved on põhjataevas tumedad, peaaegu mustad ja seda enamasti seetõttu, et nad asuvad liiga madalal, et päike neid valgustada saaks. Helkivad ööpilvi ehk polaarmesosfääripilvi kutsub rahvasuu hõbepilvedeks ja polaarmesokateks. Nad tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb väga madalale: vähemalt –120 °C, kuid vahel isegi alla –140 °C. Polaarmesosfääripilved on kõrgeimad Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis võivad üldiselt moodustuda kõrgusvahemikus 75–90 kilomeetrit aluspinnast.
Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused tekivad laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid kõrgemasse ossa jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgust peegeldub tagasi. Seetõttu ongi helkivad ööpilved eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Võin enda kogemusest öelda, et helkivate ööpilvede suhtes tuleks silmad lahti hoida maist augustini. Seega jääb veel veidi aega neid pilvi oma silmaga põhjataevas kohata.

Valge-toonekurg neist pilvedest tõenäoliselt ei hoolinud ja minust jäi ta sinna edasi puhkama, et järgmisel päeval jälle värskena poegadele toitu vedada. Minu teekonda sooja teki alla ei kiirendanud ainult kerge väsimus, vaid paar koeragi, kes olid öist hulkujat kontrollima asunud. Ega helkivadki nii eredalt paistnud nagu enne. Neid ei näe igal ööl, seega on need erilised ja seepärast ma neid aeg-ajalt vaatamas käingi.

Arikkel pärineb: Pärnu Postimees, 28.juuli 2017, Autor Karl Adami