Aplikatsioonitehnikas jõulukaardid soojendavad südant.

Kitsad kahepoolsed jõulukaardid on kõige stiilsema kujuga.

Ka arvutiajastul, mil paberil postkaarte palju ei saadeta, on postkastist leitud päris kaart eriti südantsoojendav. Soovide erilist suurust näitab ka see, kui kaart on tehtud oma kätega.

Sellises tehnikas valmistatud kaartide tarvis vajate musta või tumesinist paberit, mis tekitab jõuluöö tunde; jõuluteemalisi taaskasutatud pakkepabereid, kingikotte või postkaarte.

Pika kitsa formaadiga kahepoolsed kaardid on eriti nägusad. Selleks voltige tugevam paber kaarditoorikuks, leidke sobiv motiiv, näiteks majade grupp, kirik vm, lõigake see välja ning liimige kohale. Taevatähti ja korstnast tulevat suitsusammast saab teha hõbedase geelipliiatsiga. Lumised metsaviirud on rebitud marmoreeritud paberist. Sellise paberi saamiseks võib veepinnale tilgutatud tärpentinis vedeldada valget trükivärvi või osta marmorvärvi kunstitarvete kauplusest.

Kaartide valmistamiseks vajalikud materjalid.

Asetage must või tumesinine paberileht veepinnale, hoidke seal mõni sekund ning tõstke seejärel üles. Laske kuivada ja rebige metsa- või muud motiivid välja ning liimige paika. Kuu ja sädelev järvejää lõigake isekleepuvast sädelevast teibist.

Kaardi servad lõigake korrektseks viimasena, kasutades vaibanuga ja metalljoonlauda. Soovid kirjutage värvilise geelipliiatsiga või kasutage valget vahelehte.

Allikas: Villu Baumann Maakodu 09. detsember 2016 

Vanad kampsunid muutuvad pehmeteks patjadeks

Mida teha vanade kampsunitega? Mõni on tõesti nii kena koemustriga ja heast ning mõnusast lõngast, et ei raatsi ära visata ning tõstad kas ühelt riiulilt teisele või kaltsukotti ning tagasi.

Idee teha kampsunitest hoopis padjakatted, pole uus, kuid see on väga nutikas lahendus taaskasutada kudumeid ja teha neist tõeliselt ilusad ning praktilised sisekujunduselemendid.

Minu õde Rita Saibel võttis selle projekti ette. Tema sai selleks lükke hoopiski ühes taaskasutuspoes, kus kampsunid olid kõik allahinnatud. Sealt ta krabaski enam-vähem omavahel sobivad kudumid.

Kui esialgu tundus kokkuõmblemine lihtne olevat, siis tagantjärgi ütles ta, et õmblemise ajal on oht horisontaalkülgedel lokkima hakata ja kogu õmblus jääb inetu.

Rita korjas silmad heegelnõelaga kokku ja ta ei kahetsenud hetkekski, et raatsis aega kulutada. Veel ütles ta, et kõik küljeõmblused tuleb kas äärestusmasinaga või siksak pistega üle käia. Siis ei teki olukorda, kus et silmad võivad hakata välja venima või hargnema.

Et igas käsitööd armastavas majapidamises on hulganisti nööpe, siis padja tagumisele küljele tuli nööbiliist. Nööbid ei pea olema kõik ühesugused, just sarnaste ritta ladumine teebki padja vahvaks.

Põhjamaa kodusse sobivad sellised padjad väga hästi, kas siis kaunistamaks sohvat või voodit, kus soojendavad mõnusasti pererahva küljealust.

Artikli allikas: Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu 15. märts 2016 Fotod: Rita Saibel, Leekpea blogi

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Kuidas teha salvrätist ilusat käsitööpaberit?

Seda projekti võib nimetada “Teeme Youtube õpetuse järgi”. Ühes videos õpetab mingi saksa proua kuidas salvrätikust saab teha imelisi käsitööpabereid. Kõik tundus nii imelihtne, et pidi lihtsalt järgi proovima.

Tema õpetus oli veidike poolik ja isegi video mitmel korral vaatamisel ei saanud pihta, miks see salvrätt ei kleepu aluspaberi külge. Tuli uurima hakata analoogseid õpetusi. Siis selgus ka, et osad olid oma videod otse üles laadinud, nii et need kohad, kus paberid kleepusid teineteise külge harutati hoopis kaadri taga lahti.

Ühesõnaga tuli siiski ise katsetama hakata ja nii proovisin erinevate paberite peale salvräti sulatamist. Lõpuks selgus mitmenda lehe tegemise juures, et kõige parem aluspaber pole mitte koopiapaber, vaid kõige tavalisem pabertapeet. Eriti meeldis, et käsitööpaberi struktuur jäi tänu tapeedile õrnalt krobeline.

Käsitööpaberi jaoks läheb vaja:

  • 1 leht küpsetuspaberit
  • toidukilet
  • aluspaberiks mingit paberit
  • salvrätik
  • triikraud

Tegin lihtsa video, kus siis triikides tuleb kõige alla panna aluspaber, millele natuke suurem tükk, kui salvrätik, toidukilet. See võib olla kohati topelt ja väikeste kortsudega – need ei sega, sest lõpuks sulab niikuinii kõik ühtlaseks.

Kile peale tuleb lisada salvrätik, mida triikida läbi küpsetuspaberi. Triikraud võiks olla täisvõimsusel ja aurtamisfunktsioon nulli keerata. Kui tundub, et servad ei kleepu hästi kinni, siis vöib üleliigse paberi eemaldamisel servad uuesti üle triikida.

Nagu ma ütlesin, minul õnnestus käsitööpaberi tegemine kõige paremini tapeedil, aga sobib ka akvarellipaber või mingi muu veidike paksem paber.

Käsitööpaberid tulid tõeliselt lahedad ja neid saab edukalt kasutada erinevates paberitööprojektides. Katsetage!

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Anna vanale toolile salvrätikutega uus nägu.

Nägin ühe oma tuttava Facebooki lehel peolauda, kus lisaks ahvatlevale toidule, olid laual nii ilusad rahvusmustritega salvrätikud.

Käed sügelesid ja mõtted hüppasid peas ringi, teadsin kohe, mida neist teha. Köögis on mul kaks tooli, sain need ühelt oma kolleegilt, olid koledad ja nõukaaegsed. Mina puhastasin toolid ära, lakkisin uuesti üle ja nad olid päris kenad ning sobisid mu kööki.

Nüüd, viis aastat hiljem, hakkas miskipärast seljatugi servadest lahti tulema ja riideid katkuma. Oli vaja kiiresti välja mõelda, kuidas toole remontida.

Kui salvrätti eseme peale kanda, siis on hea kui ese on eelnevalt valgeks värvitud, sest siis tuleb muster ilusti esile, tume värv kipub õhukese paberi endasse neelama. Valge värv andis ka eelise pahteldamiseks – kõik katkised kohad sai pahtliga täidetud ja lihvitud. Enne värvi peale kandmist, määrisin seljatoe krakleelakiga üle, et kuivamisel tekiksid värvi sisse praod ja see annaks vanaaegse tooli efekti. Et valge pind sulanduks tumeda põhivärviga, toonisin servi pruuni värviga. Pärast kuivamist algas kõige-kõige mõnusam töö – salvräti laki abil peale kandmine. Üks on kindel: eelnevalt tuleb võimalikult palju detaile salvrätist välja lõigata, sest siis, kui läheb tööks ehk kinnitamiseks, on neid hea võtta ega pea enam aega lõikumisele raiskama. Kui juba seljatugi sai värske välimuse, pidin ka toolipadja kanga välja vahetama. Käisin isegi ekstra kangapoes mingeid lahedaid rahvusstiilis kangaid otsimas, aga ei leidnud midagi. Isegi mitte ligilähedast ja nii pidingi kodus olemasolevatest materjalides põhja tegema.

Artikli autor:  Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu 07. veebruar 2017  Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Kriidivärv on toolide lemmik.

Kõige parem mööblitükk, mille peal kriidivärvidega katsetada on tool.

See on odav ja pinda on vähe, kuid piisavalt palju, et saada aimu, kuidas kriidivärv töötab.

Siiski võtsime seekordsel koolitusel ette ka ühe nõukaaegse öökapikese. Perenaine oli alguses küll ebalev, kui kinnitasin, et värvi peab pintsliga kandma. Aluskihid jäid üsna ebaühtlased ja tundus, et miskit polnud õige. Kuid, kui kahele valgele värvikihile sai peale kantud helesinine värv ja see kõik peale kuivamist õrnal siledaks sai lihvitud, siis jäi tulemus väga huvitav – läbi helesinise kihi kumas valge värv läbi.

Seega, kriidivärvil ei ole eksimisteed – kui midagi ei meeldi või läheb sassi, siis peale kuivamist saab ilusasti maha lihvida ja hakata otsast peale. Aga ma ei kujuta kui suur peab see aps olema, et värvi tuleks uuesti maha lihvida. Lihvimine aitab mööblitükile anda vanaaegset ja kulunud välimust. Kirss tordil on salvrätikutest välja lõigatud õrnad detailid, mis annavad romantilise välimuse ja teiseks – aitavad silma eest peita väga katkisi kohti.

      

          

  

  

  

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Midagi sooja sügise ja keha vahele

See mõnus villane kootud jakk, mis on kergelt vilditud, läbis uuenduskuuri hoopis suurte kangalilledega.

Jaki lõige on naiselik ja kehasse töödeldud ning jäin esialgse kaunistusvariandi puhul ainult musta pitsi juurde.

Kuna seekord omanik soovis, et ma kaunistamisega liiga tagasihoidlik poleks, siis sai selja ülemine osa pitsiga kaetud, samuti said pitsi ja paela varrukaotsad, taskud ja krae.

Kardan pisut üle võlli kaunistamist ja nagu ma eelpool mainisin, jäin ise ainult musta pitsi juurde. Omanik arvas, et kogu see ilu mattub musta ja võiks hoopis roosat värvi sisse tuua. Ja et lilli oleks lopsakamalt!

Nii sai rinnaesine suured kangaroosid ja roosat vürtsi lisasin pärlitega ja mõne roosa lillega.

                  

     

Artikli allikas:  Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu 30. oktoober 2017

Fotod: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Kuidas uut asja vanaks teha.

Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Palju on juttu olnud sel teemal, kuidas vanu asju, peamiselt mööblit uuendada-värskendada. Aga kui on olemas mingi uus asi, millele tahaks anda vanaaegse kulunud ilme, mida siis teha?

Taaskord tuleb appi kriidivärv, sest sellega saab katta kõikvõimalikke materjale. Isegi plastikut ja metalli, kuid siis on nakkuvuse parandamiseks vaja kasutada spetsiaalset alusvahendit. Kui seda mitte teha, siis värv võib püsima jääda, kuid tehismaterjalide peamine häda on ikka selles, et need libedad ja kui viimistletud asjale minna teravama asjaga vastu minna, siis kriidivärv tuleb lihtsalt maha.Võtsime ette ühed plastikust pildiraamid, et need sedasi ära tuunida, nagu need oleks kallist puidust, mis kullatud ja kulutaud.

Katsetamiseks sobisid kõige paremini firmalt Marabu Chalky Chic sarja tooted – kriidivärv, toonimisvaha ja viimistlusvaha.

Uus pildiraam vanaks. Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Pärast seda kui pildiraam oli värviga kaetud, tuleb anda pisut kuivamisaega, kui seda pole, võib fööniga värvil kuivada aidata. Pruuni toonimisvahaga peab alati olema ettevaatlik. Võib-olla on see maitseasi, kuid mulle näib, et selle liialdamisega saavutab asi pigem räpaka ja määrdunud, kui ajahambast kulunud ilme.

Uus pildiraam vanaks. Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Ja kui ikka tundub, et midagi läheb nihu või tulemus pole hea, siis kriidivärv talub väga hästi liivapaberiga lihvimist ehk kui ei meeldi, lihvi maha või võta vähemaks. Natuke särtsu lisasime pildiraamidele kuldamispasta abil. Sellega ei tasu ka väga liialdada, aga loomulikult, kellele meeldib kullasära, siis miks ka mitte. Lõpetuseks tuleb töö kas vaha või lakiga kinnitada. Meie tegime seda lakiga, sest pildiraam on väga reljeefne ja lakitud pinnalt on hiljem hõlbus tolmu pühkida.

              

Artikli autor:  Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu  19. september 2017 

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

 

Vanad linikud romantiliseks kardinaks.

Linikust kardinad                            

Kuidas pesta kudumeid?

 

Sock, Knitted, Hand Labor, Baby, Birth