Vastuseis muutustele.

Teadvustamine, see on esimene samm tervenemise ja muudatuste poole.

Mõningad veendumused on meie sees niivõrd sügaval, et alati ei avasta neid kohe. Me hakkame nende üle kaebama või neid märkama eeskätt teistes inimestes või seoses nendega. Sageli me tõmbame ligi sõbranna, õpetaja  või raamatu, tänu millele hakkame ärkama sügavast unest. Minu enda jaoks algas selline protsess ühe minu sõbranna märkusest. Talle teatati ühest kohtumisest, kuhu ta ei läinud, mina aga läksin, kuna miski minus sundis seda tegema. Ja see tähtsusetu kohtumine oli esimeseks sammuks teel tõe poole. Mõnikord tunduvad sellised sündmused meile vähetähtsatena. Me võime endale isegi pahaks panna seda mõtet, mis kutsub meid sooritama seda tähtsusetut tegu. Selline reaktsioon on suurepärane, kui mõistame, et see on esimene samm meie tervenemise teel. See protsess algab hetkel, mil otsustame ennast muuta.

Vastupanu teine vorm on kannatamatus. Kui me nõuame, et muutus toimuks otsekohe, siis jätame end ilma tähtsast õppetunnist, mis on vajalik probleemi lahendamiseks, mille oleme endale loonud.

Kui ma teen patsiendile ettepaneku püüda andestada inimesele, kes on seotud tema probleemiga, siis ma näen, kuidas ta surub oma hambad kokku ja ta käed tõmbuvad rusikasse. Vastupanu hakkab ennast ilmutama ja ma tean, et just selles punktis tuleb tal endaga tööd teha.

Me kõik peame läbi tegema elu tähtsad õppetunnid. Mõned asjad on meie elus rasked vaid seepärast, et need õppetunnid oleme ise endale valinud. Kui mingid teised asjad on meie jaoks kerged, siis pole need mitte õppetunnid vaid asjad, mida me juba teame.

Teadvus aitab õppetunde omandada.

Kui te arvate, et teil on raske muutuda, siis on teil tegu kõige raskema õppetunniga oma elus. Ent selle vastuseisu tõttu pole vaja loobuda muutumise ideest. te võite töötada kahel tasandil:

1. Teadlikult jaatada oma vastuseisu

2. Pidevalt muutuda

Jälgige ennast, pange tähele, kuidas te osutate vastupanu ja te vaatamata sellele muutute. Meie teod annavad sageli tunnistust sellest, et me osutame vastupanu. See võib näiteks väljenduda: jututeema vahetamises; soovis toast väljuda; hilinemises; haigestumises; kõrvale või aknast välja vaatamises; selles, et te keeldute millelegi tähelepanu pööramast jne.

Veendumused.

Me sirgume koos veendumustega, mis seejärel muutuvad vastupanuks. Mõned näited meie piiratud veendumustest: Mulle see ei sobi. Mees (naine) niimoodi ei tee. Minu perekonnas nii ei tehta. Armastus – see pole minu jaoks, sest see oleks rumal. Liiga kauge. Liiga kallis. See võtab liiga kaua aega. Mina seda ei usu. Mina pole selline. Jne…

Nemad.

Me rasikame oma jõu teiste peale ja seejärel kasutame seda ettekäändena, et seista vastu muutustele. Meil on peas järgmised mõtted : Pole sobiv hetk. “Nemad” ei lase mul muutuda. Mul pole õpetajat, raamatut…jms., mida vajaksin. Minu sõber arvab teisiti. See on nende süü. Kõigepealt peavad nemad muutuma. Nad ei saa aru. Jne.

Mõtted endast .

Liiga vana.Liiga noor. Liiga paks. Liiga kõhn. Liiga pikk. Liiga lühike. Liiga laisk. Liiga tugev. Liiga nõrk. Liiga rumal. liiga vaene. liiga tõsine. Võib-olla pole see kõik minu jaoks. Jne.

Hirm.

Kõige suurem vastuseis meis on tingitud hirmust – hirmust tundmatu ees. Pange tähele, mis on meie hirmud: Ma pole valmis. Mul ei tule midagi välja. Aga mida ütlevad naabrid? Aga kuidas vaatavad selle peale minu vanemad (mees, naine , lapsed….) ? Ma tean liiga vähe. Aga mis siis, kui ma endale haiget teen? Ma ei taha, et teised teaksid minu probleemidest. Ma ei taha sellest rääkida. Liiga raske. Mul ei jätku selleks raha. Ma kaotan oma sõbrad. Ma ei usu kedagi. Ma pole seda väärt. Jne.  Seda loetelu võib lõputult jätkata.

Üks minu patsient oli sattunud kolme auto avariisse, murdnud endal selgroo, kaela ja põlve. Teel minu juurde sõitis ta teelt välja, lisaks sattus ta liiklusummikusse ja seetõttu hilines vastuvõtule. Tohutu innuga hakkas ta mulle rääkima oma probleemidest, ent kui ma ütlesin: ” Peatuge hetkeks, ma tahaksin teile midagi ütelda”, kui läkski lahti. Ta hakkas hirmsatsi muretsema oma prillide pärast, istus ümber teisele toolile, siis tahtis minna tualettruumi. Kuni vastuvõtuaja lõpuni oli võimatu teda millelegi keskendada. Ja see kõik juhtus vastupanu tõttu temas. Ta ei olnud valmis vabanemiseks.

Jätke oma sõbrad rahule.

Omaenda probleemidele keskendumise asemel me liiga sageli otsustame, kes meie sõpradest peaks muutuma. Ka see on üks vastupanuvorme. Sellisetl puhkudel soovitan ma vaadata sügavalt iseendasse ja uurida, miks me tahame muuta oma sõprades just neid jooni. Tavaliselt püüame me kelleski teises muuta seda, mida meil tuleks muuta iseendas.

Harjumused peegeldavad meie vajadusi.

Kõigil meis on sügavalt kinnistunud tunne, et me peame toimima ja mõtlema just nii, nagu me toimime ja mõtleme. See vastab meie veendumustele või on nende väljenduseks. Kui poleks veendumust, poleks ka selle väljendust. Meis on miski, mis põhjustab ülekaaluslisust, tekitab halbu suhteid, ebaõnne, puudust, ärritusseisundit jms.

Kui mitu korda olete endale lubanud: “Enam ma mitte kunagi niimoodi ei tee! ” Vaatamata sellisele avaldusele sööte jälle torti, jälle panete suitsu ette, käitute jämedalt teile kallite inimestega jne. ehkki pole veel lõppenud see päevgi, kui andsite endale lubaduse seda enam mitte teha. ja ometigi me teeme seda. Seejärel aga ajame probleemi veelgi keerulisemaks, kui ütleme solvunult endale: “Sul pole vähematki tahtejõudu! sa oled lihtsalt nõrk! “ Ja see muudab veelgi raskemaks selle üle jõu käiva koorma, mida me JUBA kanname oma õlgadel.

selle asemel ütelge endale : ” Ma tahan vabaneda varjatud soovist olla kogu aeg vääritu” – “Ma väärin oma elus kõike kõige paremat ja ma luban endale seda armastusega vastu võtta!”

Muutke oma veendumusi – ja teie elu muutub! Iga oma mõtet saab muuta!

Kui teid kogu aeg valdavad soovimatud mõtted, siis tabage end neilt ja öelge: ” VÄLJA!” Selle asemel võtke vastu niisugune mõte, mis võib tuua teile edu.

Louise L. Hay “Tervenda end ise”

Netivanaema toimetused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga