Jõulumõtisklus.

Beverage, Cafe, Coffee, Coffee Shop, Cup
Mitut helendavat ekraani Sa täna vaadanud oled? Arvutit, telefoni, tahvelarvutit, telerit… Kas mõistad minutid ka kokku arvutada? Aga mitmele inimesele Sa täna silma oled vaadanud?  Kord küsis üks vaimulik kirikusse kogunenud koolilastelt, mis värvi on Facebooki logo. “Sinine ja valge,” teadis enamik kinnitada. “Aga mis värvi on Su ema silmad?” küsis ta edasi. Mis värvi on mu ema silmad… Kumb vastus tuleb kiiremini?
Kui üksi me oleme?
Tõnis Mägi on laulnud lauluks Tiibeti suure usujuhi Dalai Laama tekste. Üks laul kannab pealkirja “Aega ei ole”. Üks paljudest väärtuslikest mõtetest on kujund tänasest maailmast kui paigast, kus aknast näeme väga palju, ent tuba on tühi. Ilmselgelt on meie võimalused suhtluseks ja informatsiooniks avaramad kui iial ühelgi meie eel käinud põlvkonnal.
Maailm on vaid puldivajutuse või mõne hiirekliki kaugusel. Ent ühelgi põlvkonnal ei ole vist enne meid olnud nõnda suuri probleeme üksindusega. Me teame palju sellest, mis toimub laias ilmas, ja elame kaasa paljudele kuulsatele inimestele, aga meie endi kõrval pole suurt kedagi. Tuba on tühi.
Advendiaeg on tegelikult paastuaeg. See mõte on meil päris ära kadunud – advent on pidu peo otsa, piparkoogid ja mandariinid – kes see loll seda aega paastuks kasutaks.
Ometi ei ole paastumine piin. Meile, kes me ei ole paastumise mõttega harjunud, tuleb silme ette mingi jäle lörr, mida tuleb vastikustundega lürpida, või mingid mustades riietes küürus tädid, kes kondiste kätega oma kõhna ja aukus silmadega näo jaoks liialt suuri prille kohendavad. Kuid tegelikult ei ole paastumise eesmärk mitte piinlemine, vaid selguse saamine. Sest loobumise kaudu saad teada, mis sul tõeliselt on.
Alles ära andes hakkad nägema, mida tähendab saamine. Kas meie, olles jõulueelse advendiaja pühendanud jõulupidudele, kingitustele ja jõulupreemiate ootusele, üldse oskamegi jõule – Jumala endast loobumise püha – tegelikult mõista?
Võime teha sellise harjutuse ja mõelda, et Sul on elada veel kõigest 24 tundi ja Sa tead seda. Millele Sa selle aja pühendad? Just praegu, kui Sa seda artiklit loed, hakkab aeg voolama, sekund sekundi haaval väheneb Sinu siin olemise aeg. Kui palju Sa sellest ajast veedaksid arvuti taga?
Kas ikka paneksid õhtul mängima teleri, et järjekordselt kogu perega istuda koos üksnes selleks, et jõllitada ühte paljudest helendavatest ekraanidest? Võib-olla siis oleks Sul esimest korda julgust lülitada televiisor kinni ja vaadata oma inimesi. Vaadata silma. Vahel peame akendele katted ette tõmbama, et näeksime – tegelikult ei pea meie tuba olema tühi. Sest meil on vähemalt keegi. Elu tähtsad asjad.
Kultusbändi Nirvaana laulja Kurt Cobain on öelnud, et soov olla keegi teine on selle isiku raiskamine, kes sa tegelikult oled.  Kõik see lõputu edetabelite koostamine, elu arvudesse ümber arvutamine ei ole midagi muud kui genotsiid lootusrikaste elude kallal. Elud on võrreldamatud.
Ainus võimalus mitte oma elu raisata on jääda iseenda juurde.
Vahel me ütleme, et maailm on suhteline ja mõtleme, et siin on vähe kindlaid asju ja kõik sõltub vaatenurgast. Aga maailm on suhteline ennekõike seepärast, et ta seisab suhetel. Inimene on suhteline – tal on vaja suhteid. See on üks kindel asi selles ebakindlas maailmas – suhted peavad korras olema. Kui seda ei ole, siis oleme olulise maha mänginud.
Leia see inimene, kellele võid rahulikult 30 sekundit silma vaadata. Ja su elus on rohkem valgust.

 

Allikas: EELK Rakvere kogudus .Mõtisklus” avaldati ajalehtedes Virumaa Teataja ja Meie Maa 25. detsember 2013 

Netivanaema toimetused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga