Sibulamoos sobib nii võileiva katteks kui ka lihatoitude lisandiks.

Pärast saagikoristust jääb ikka järele sibulaid, mis ületalve seismist ei kannata. Usinad perenaised ei lase aga millelgi raisku minna.

Väikesed või kahjustustega sibulad sobivad hästi hoidiste valmistamiseks, näiteks sibulamoosi keetmiseks. Kel sibulamoosi maitse jääb liiga mahe, võivad teravust anda mõne tšillipipraviilu lisamisega. Punasesõstramahla võib vabalt asendada punaveiniga, kuid proovida tasub ka õunamahlaga valmistamist.

Sibulamoos sobib nii lihatoitude kui ka juustu lisandiks, aga ka pitsakatteks või burgeri vahele. Hommikukohv koos sibulamoosivõileivaga on tore algus tegusale päevale ja loodetavasti hoiab läheneval gripihooajal tervise tugevana.

                                                                         Sibulamoos

1 kg puhastatud sibulaid

100 ml punasesõstramahla

5 sl palsamiäädikat

2 sl suhkrut

1 sl mett

pipart, soola

oliiviõli

maitsetaimi (pune, rosmariin vms)

Tükeldage puhastatud sibulad peenikesteks ribadeks ja pange need laia põhjaga hautamispotti. Lisage punasesõstramahl, mesi, suhkur, sool, pipar, oliiviõli ja eelnevalt peenestatud meelepärased maitsetaimed. Segage läbi ja laske segul keema tõusta. Seejärel vähendage kuumust ja kuumutage tasasel tulel, kuni sibul on pehme ning vedelik peaaegu aurustunud. Kuumutamise ajal segage aeg-ajalt. Hautamisele kulub umbes tund aega. Seejärel lisage palsamiäädikas ja kuumutage veel umbes 10 minutit. Valmis moos tõstke väikestesse purkidesse ja sulgege kaanega. Säilitage külmkapis.

Šokolaad, piparmünt ja eksootilised maitseained lisavad moosidele huvitavaid maitsenüansse. Proovi järele!

Kui tavapäraseid puuvilja-marjamoose lisanditega täiendada, saab huvitavamaid maitseid.

Maalehe hoidisekonkursi magusate mooside rivi oli tänavu kõige pikem. Silma hakkas trend, kus teada-tuntud marju-vilju oli maitsestatud šokolaadi, piparmündi või koguni eksootilise maitseainega.

Üsna mitmel korral sai hoidisekonkursi žürii maitsta šokolaadilisandiga moose. Nii õuna- kui ploomikeedisele oli lisatud tumedat šokolaadi, üks maasikamoos oli ka valge šokolaadi lisandiga. Šokolaadilisand annab hoidisele erilise magusa meki ja on ilmselt eriti meeltmööda lastele. Seetõttu sai ka Kõrveküla maanaiste seltsi esitatud “Ploom šokolaadisoustis” konkursi Memme Maiuse eripreemia.

Kõrveküla maanaiste seltsi “Ploom šokolaadisoustis”

  • 1 kg ploome
  • 2 kl suhkrut
  • 2 tl vanillsuhkrut
  • 1 tahvel (100 g) mõrušokolaadi

Puhastage ploomid kividest ja soovi korral ka nahast. Keetke suhkruga pehmeks ning lisage tükeldatud šokolaad ja vanillsuhkur. Keetke, kuni šokolaad on sulanud ning pange seejärel purkidesse.

Inge Musta “Õuna-pihlaka-mündi-brändimoos”

  • 2 kg kooritud ja tükeldatud õunu
  • 600 g külmutatud pihlakaid
  • 200 ml vett
  • 3–4 sl brändit
  • 1 peotäis tükeldatud mündilehti
  • 800 g suhkrut

Keetke pihlakad 100 ml veega pehmeks, ülejäänud veega keetke pehmeks õunad. Segage mõlemad kokku, lisage suhkur, laske keema ja koorige vaht. Keetke 5–10 minutit ning püreerige seejärel. Lõpuks lisage keedisele tükeldatud mündilehed ja brändi, keetke veel 5 minutit, laske natuke jahtuda ja pange ettevalmistatud purkidesse.

Silva Jõulu “Põndaku kirju-mirju”

  • 700 g kollast suvikõrvitsat
  • 500 g kollaseid tikreid
  • 500 g kollaseid alõtšasid
  • 400–500 g suhkrut (vastavalt tikrite magususele)
  • 1 melissi- ja mündioks
  • 1 kaneelikoor
  • 1–3 nelgitera

Tükeldage suvikõrvits (noorel pehmel viljal pole seemneid vaja välja võtta, sest need on tervislikud) ja puhastage tikrid. Keetke alõtšasid vähese veega, kuni marjadelt saab kivid läbi sõela ajades eemaldada. Purustage tikrid pudrunuiaga ja keetke 10 minutit tasasel tulel. Seejärel lisage suvikõrvitsa tükid ja maitseained, mis on asetatud marli sisse. Keetke segu 10 minutit, lisage püreeritud alõtšad ja suhkur ning keetke veel 15–20 minutit. Siis eemaldage maitseained ning asetage džemm kuumalt purkidesse.

Artikli allikas: Targu Talita Maakodu 12. oktoober Fotod: Ekspress Media 

 

Vanad kampsunid muutuvad pehmeteks patjadeks

Mida teha vanade kampsunitega? Mõni on tõesti nii kena koemustriga ja heast ning mõnusast lõngast, et ei raatsi ära visata ning tõstad kas ühelt riiulilt teisele või kaltsukotti ning tagasi.

Idee teha kampsunitest hoopis padjakatted, pole uus, kuid see on väga nutikas lahendus taaskasutada kudumeid ja teha neist tõeliselt ilusad ning praktilised sisekujunduselemendid.

Minu õde Rita Saibel võttis selle projekti ette. Tema sai selleks lükke hoopiski ühes taaskasutuspoes, kus kampsunid olid kõik allahinnatud. Sealt ta krabaski enam-vähem omavahel sobivad kudumid.

Kui esialgu tundus kokkuõmblemine lihtne olevat, siis tagantjärgi ütles ta, et õmblemise ajal on oht horisontaalkülgedel lokkima hakata ja kogu õmblus jääb inetu.

Rita korjas silmad heegelnõelaga kokku ja ta ei kahetsenud hetkekski, et raatsis aega kulutada. Veel ütles ta, et kõik küljeõmblused tuleb kas äärestusmasinaga või siksak pistega üle käia. Siis ei teki olukorda, kus et silmad võivad hakata välja venima või hargnema.

Et igas käsitööd armastavas majapidamises on hulganisti nööpe, siis padja tagumisele küljele tuli nööbiliist. Nööbid ei pea olema kõik ühesugused, just sarnaste ritta ladumine teebki padja vahvaks.

Põhjamaa kodusse sobivad sellised padjad väga hästi, kas siis kaunistamaks sohvat või voodit, kus soojendavad mõnusasti pererahva küljealust.

Artikli allikas: Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu 15. märts 2016 Fotod: Rita Saibel, Leekpea blogi

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Kuidas teha salvrätist ilusat käsitööpaberit?

Seda projekti võib nimetada “Teeme Youtube õpetuse järgi”. Ühes videos õpetab mingi saksa proua kuidas salvrätikust saab teha imelisi käsitööpabereid. Kõik tundus nii imelihtne, et pidi lihtsalt järgi proovima.

Tema õpetus oli veidike poolik ja isegi video mitmel korral vaatamisel ei saanud pihta, miks see salvrätt ei kleepu aluspaberi külge. Tuli uurima hakata analoogseid õpetusi. Siis selgus ka, et osad olid oma videod otse üles laadinud, nii et need kohad, kus paberid kleepusid teineteise külge harutati hoopis kaadri taga lahti.

Ühesõnaga tuli siiski ise katsetama hakata ja nii proovisin erinevate paberite peale salvräti sulatamist. Lõpuks selgus mitmenda lehe tegemise juures, et kõige parem aluspaber pole mitte koopiapaber, vaid kõige tavalisem pabertapeet. Eriti meeldis, et käsitööpaberi struktuur jäi tänu tapeedile õrnalt krobeline.

Käsitööpaberi jaoks läheb vaja:

  • 1 leht küpsetuspaberit
  • toidukilet
  • aluspaberiks mingit paberit
  • salvrätik
  • triikraud

Tegin lihtsa video, kus siis triikides tuleb kõige alla panna aluspaber, millele natuke suurem tükk, kui salvrätik, toidukilet. See võib olla kohati topelt ja väikeste kortsudega – need ei sega, sest lõpuks sulab niikuinii kõik ühtlaseks.

Kile peale tuleb lisada salvrätik, mida triikida läbi küpsetuspaberi. Triikraud võiks olla täisvõimsusel ja aurtamisfunktsioon nulli keerata. Kui tundub, et servad ei kleepu hästi kinni, siis vöib üleliigse paberi eemaldamisel servad uuesti üle triikida.

Nagu ma ütlesin, minul õnnestus käsitööpaberi tegemine kõige paremini tapeedil, aga sobib ka akvarellipaber või mingi muu veidike paksem paber.

Käsitööpaberid tulid tõeliselt lahedad ja neid saab edukalt kasutada erinevates paberitööprojektides. Katsetage!

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Anna vanale toolile salvrätikutega uus nägu.

Nägin ühe oma tuttava Facebooki lehel peolauda, kus lisaks ahvatlevale toidule, olid laual nii ilusad rahvusmustritega salvrätikud.

Käed sügelesid ja mõtted hüppasid peas ringi, teadsin kohe, mida neist teha. Köögis on mul kaks tooli, sain need ühelt oma kolleegilt, olid koledad ja nõukaaegsed. Mina puhastasin toolid ära, lakkisin uuesti üle ja nad olid päris kenad ning sobisid mu kööki.

Nüüd, viis aastat hiljem, hakkas miskipärast seljatugi servadest lahti tulema ja riideid katkuma. Oli vaja kiiresti välja mõelda, kuidas toole remontida.

Kui salvrätti eseme peale kanda, siis on hea kui ese on eelnevalt valgeks värvitud, sest siis tuleb muster ilusti esile, tume värv kipub õhukese paberi endasse neelama. Valge värv andis ka eelise pahteldamiseks – kõik katkised kohad sai pahtliga täidetud ja lihvitud. Enne värvi peale kandmist, määrisin seljatoe krakleelakiga üle, et kuivamisel tekiksid värvi sisse praod ja see annaks vanaaegse tooli efekti. Et valge pind sulanduks tumeda põhivärviga, toonisin servi pruuni värviga. Pärast kuivamist algas kõige-kõige mõnusam töö – salvräti laki abil peale kandmine. Üks on kindel: eelnevalt tuleb võimalikult palju detaile salvrätist välja lõigata, sest siis, kui läheb tööks ehk kinnitamiseks, on neid hea võtta ega pea enam aega lõikumisele raiskama. Kui juba seljatugi sai värske välimuse, pidin ka toolipadja kanga välja vahetama. Käisin isegi ekstra kangapoes mingeid lahedaid rahvusstiilis kangaid otsimas, aga ei leidnud midagi. Isegi mitte ligilähedast ja nii pidingi kodus olemasolevatest materjalides põhja tegema.

Artikli autor:  Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu 07. veebruar 2017  Foto: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Kriidivärv on toolide lemmik.

Kõige parem mööblitükk, mille peal kriidivärvidega katsetada on tool.

See on odav ja pinda on vähe, kuid piisavalt palju, et saada aimu, kuidas kriidivärv töötab.

Siiski võtsime seekordsel koolitusel ette ka ühe nõukaaegse öökapikese. Perenaine oli alguses küll ebalev, kui kinnitasin, et värvi peab pintsliga kandma. Aluskihid jäid üsna ebaühtlased ja tundus, et miskit polnud õige. Kuid, kui kahele valgele värvikihile sai peale kantud helesinine värv ja see kõik peale kuivamist õrnal siledaks sai lihvitud, siis jäi tulemus väga huvitav – läbi helesinise kihi kumas valge värv läbi.

Seega, kriidivärvil ei ole eksimisteed – kui midagi ei meeldi või läheb sassi, siis peale kuivamist saab ilusasti maha lihvida ja hakata otsast peale. Aga ma ei kujuta kui suur peab see aps olema, et värvi tuleks uuesti maha lihvida. Lihvimine aitab mööblitükile anda vanaaegset ja kulunud välimust. Kirss tordil on salvrätikutest välja lõigatud õrnad detailid, mis annavad romantilise välimuse ja teiseks – aitavad silma eest peita väga katkisi kohti.

      

          

  

  

  

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Midagi sooja sügise ja keha vahele

See mõnus villane kootud jakk, mis on kergelt vilditud, läbis uuenduskuuri hoopis suurte kangalilledega.

Jaki lõige on naiselik ja kehasse töödeldud ning jäin esialgse kaunistusvariandi puhul ainult musta pitsi juurde.

Kuna seekord omanik soovis, et ma kaunistamisega liiga tagasihoidlik poleks, siis sai selja ülemine osa pitsiga kaetud, samuti said pitsi ja paela varrukaotsad, taskud ja krae.

Kardan pisut üle võlli kaunistamist ja nagu ma eelpool mainisin, jäin ise ainult musta pitsi juurde. Omanik arvas, et kogu see ilu mattub musta ja võiks hoopis roosat värvi sisse tuua. Ja et lilli oleks lopsakamalt!

Nii sai rinnaesine suured kangaroosid ja roosat vürtsi lisasin pärlitega ja mõne roosa lillega.

                  

     

Artikli allikas:  Mari Riina Rist, vabakutseline kunstnik Maakodu 30. oktoober 2017

Fotod: Mari Riina Rist, Leekpea blogi

Mari Riina Rist on Rakveres elav vabakutseline kunstnik, kes proovib erinevaid tehnikaid ning katsetab materjalidega. Tema tegemistega saad tutvuda Leekpea blogis.

Millest oleneb viinapuude talvekindlus.

Koduaedades kasvatatavatel viinapuudel pole probleemiks talvekindlus, hoopis ebaõnnestunud katmine võib neile saatuslikuks saada.

Pärast tugevat sügislõikust saab nõtkeid viinapuuoksi hõlpsasti maha painutada ja mulla või kuuseokstega katta. Sageli sellest piisabki. Vaid paljas külma korral tuleb soojustamiseks lisada puulehti või turbapuru.

Viinapuude hästi valminud võrsed (üheaastased oksad) taluvad talvel –15°, enamikul meil kasvavatest sortidest –25°. Mitmeaastased oksad taluvad talvekülma rohkemgi. Juurte külmakindlus on väiksem. Juba –10° pindmistes mullakihtides on ohtlik.

Suurtes istandikes kasvatamiseks sobivad sordid, mida talveks katta ei tulegi. Mitmed neist annavad talvekatteta saaki ka pärast –30° pakast. Näiteks sordi ’Hasanski Sladki’ õiepungad küll –35° mõjul hävisid, kuid juba järgmiseks aastaks taime saagivõime taastus. Juhtub, et mitte külm, vaid liigne kate või selle all tegutsevad hiired on talvekahjustuste põhjuseks. Seepärast oleks hea, kui saaks ilma talvekatteta hakkama.

Kolmeharulised taimed

Olen sortide külmakindluse hindamiseks kasvatanud taime kolmeharulisena. Keskmine jääb talveks toestusele, ülejäänud kaks painutan piki rida teine teisele poole. Külmaõrnadel sortidel katan ühe neist mullaga. Oksad katan lõikusjäätmete ja muu aiaprahiga, mis kevadel põletan või komposteerin. Selline kate kogub talveks lund, millest viinapuudele enamasti piisab. Võib arvestada, et lumekihi iga sentimeeter tõstab kestva külma korral tema all maapinnal temperatuuri 1° võrra.

2015. aastal andsid katmata oksad saaki kõikidel sortidel. Eelnenud talve miinustemperatuur oli detsembri lõpus vaid –20°, pindmises mullakihis –6°. Ka viimatine talv oli lühike ja pehme, ent jaanuari alguses tuli ühel ööl miinustemperatuuriks siiski –30°. Sel ajal oli 7 cm soojustavat lund, mistõttu pindmises mullakihis ei langenud temperatuur alla –9°.

Nüüdki talvitusid katmata jäetud oksad hästi paljudel sortidel, ent mitte kõigil. Kasvuhoones on okste külmataluvus suurem, kuna suvesoojus soodustab nende valmistumist talveks.

Minu tähelepanekud

Avamaal talvitusid viimati ilma talvekatteta väga hästi ’Hasanski Sladki’, ’Skandia’, ’Toldi’, ’Zilga’, ’Valiant’, ’Jaki Vapper’, ’Sipaska’. Saagivõimelisena talvitusid veel ’Albo Varheaja’, ’Elmer’, ´Pine Lake’, ’Mavo 00.03.01’, ’Mavo 00.33.11’. Kerge kattega maapinnale painutatult lisandusid neile ’Amurski’, ’Gailiuno Jadviga’, ’Marechal Joffre’, ’Rondo’, ’Skujina 675’, ’Somerset Seedless’. Ilma katmata oksad hävinesid, kuid nõrgast kattest piisas sortidele ’Iza Zalivska’, ’Price’, ’Shirvinta’, ’Spulga’, ’Supaga’, ’Zarja Severa’, ’Zagadka Sharova’, ’Jaki Liia’, ’ES N-11-1/2’. ’Solaris’ ja ’Bianca’ vajavad minu seniste kogemuste põhjal veidi tugevamat talvekatet.

Kütteta kasvuhoones, kus maapinda soojustan aiaprahiga, talvitusid katmatult väga hästi ’Adalmiina’, ’Gauja’, ’Jokke’, ’Madeleine Royal L’, ’Mars’, ’Somerset Seedless’, ’Swenson Red’, ’Swenson White’. Saagivõimelisena talvitusid veel ’Charli’, ’Einset’, ’Krassavets’, ’Supaga’.

Sordirohketes aedades võib juhuslikult tärganud taimedest või sihiteadlikest külvidest saada kohalike oludega hästi sobivaid seemikuid. Seemet tasuks võtta kahe sordi põimunud tarjadest. Siis on naabersort taime võimalik isa. Minu külmakindlamad seemikud on arenenud tõenäoliselt järgmistest vanematest: ’Hasanski Sladki’ × ’Guna’, ’Pine Lake’ × ’Guna’, ’Gailiuno Jagviga’ × ’Sukribe’, ’Albo Varheaja’ × ’Price’, ’Guna’ × ’Pine Lake’. Viinapuude leviku põhjapiiril tasuks ka selle sordiaretusega tegelda.

Artikli allikas:  Jaan Kivistik Maakodu 27. juuni 2016 

Kuidas kaitsta viinapuid pakase eest.

Viinapuu okste tagasilõikust tehakse enne püsivate külmade saabumist, seega oktoobri lõpus või novembri alguses, mil lehtede mahalangemisest on möödas vähemalt kaks nädalat.

Viinapuudel, mis saavad külmast näpistatud, muutuvad lehed pruuniks ja lähevad krimpsu. Külmast näpistatud oksad ei pruugi korralikult puituda ja korgistuda.

Heal sügisel langevad lehed ise maha ja oksad jõuavad kenasti puituda ja alumised osad korgistuda. Kõik see on aga eelduseks heale talvitumisele.

Kuidas teha tagasilõikust

Tagasilõikus sõltub kasvatatavast viinamarjasordist.

Sortidel ‘Zilga’, ‘Hasanski Sladki’ jt, mida kasvatatakse pigem lauaviinamarjana, lõigake viljakandnud võrsed tagasi kolmele pungale, ära lõigake järgneva punga alt. Nendest pungadest kasvavad tuleval aastal võrsed, mis kannavad vilju.

Sordil ‘Rondo’, mida kasvatatakse eelkõige veiniviinamarjana, on oluline, et kogu saak valmiks ühtlaselt. Viinapuu kujundage kahe haruga ja kummalegi jäetakse alles kaks tugevamat viljavõrset, kummalegi kolm punga, lõigake ära järgneva punga alt.

Kui tagasilõikus on tehtud, siis valmistage viinapuud ette talvisteks külmadeks, painutades neid veidi maha ja kattes neid geotekstiili või talvelooriga. Koduaedades võib avamaal kasvatatavad viinapuud katta kuuseokstega. Viimaste raskus aitab viinapuuokstel maha painduda, kogub hästi lund ja hoiab eemal tülikad närilised.

Kevadeks ei ole soovitav lõikamist jätta, sest siis on mahlavool värsketest lõikehaavadest üsna tugev, see kahjustab viinapuud. Küll aga tehakse kevadine lõikus juuni alguses, kus eemaldatakse kõik mittevajalikud võrsed.

Artikli allikas: Astrid Lepik ,Kristina Amor, toimetaja 24. oktoober 2017 14:14

Õunakook toorjuustu ja kaerahelvestega.

Esimestest mahapotsatanud õuntest saab üsna tervisliku magusaampsu, mida on hea tee juurde serveerida. Küpsetamise ajal aga immitseb teie kööki praeahju ukse vahelt jumalikku kaneeli-õunaaroomi.

60 g kaerahelbeid
180 g kaeraküpsiseid
70 g võid
3 õuna
1 sidruni mahl
2 tl kaneeli
2 tl suhkrut

Täidiseks:

800 g maitsestamata toorjuustu
2 dl suhkrut
3 sl jahu
2 muna
1 tl vanillisuhkrut
2 dl vahukoort
3 õuna
1,5 dl õunamahla
1 sl suhkrut
1 tl kaneeli

Röstige kaerahelbeid koos kaneeli ja suhkruga paar minutit. Laske jahtuda ja purustage kannmikseris koos küpsistega. Segage saadud mass sulatatud võiga ning suruge segu küpsetuspaberiga vooderdatud koogivormi põhja.

Täidiseks segage kausis suhkur ja jahu, lisage toorjuust ning vahustage ühtlaseks. Kloppige hulka munad ja vanillsuhkur. Lõpuks lisage juurde kergelt vahustatud koor.

Koorige ja viilutage õunad. Segage kastrulis õunamahl, suhkur ja kaneel. Keetke paar minutit, kuni segu pakseneb. Valage hulka õunaviilud ja segage ühtlaseks.

Valage koogipõhjale toorjuustutäidis, katke õunaseguga ja küpsetage 175º ahjus 1 tund ja 15 minutit. Laske koogil ahjus täielikult jahtuda ning hoidke üleöö külmkapis.

Katte jaoks koorige ja viilutage õunad ning kuumutage keemiseni koos sidrunimahla, kaneeli ja suhkruga. Hautage tasasel tulel paar minutit, kuni õunad pehmenevad. Jahutage ja valage koogile enne serveerimist.

Artikli allikas :  Margit Kirsipuu Maakodu 25. august 2015