Udukaar ja vikerkaar.

Kairo Kiitsak. Udukaar hilisõhtul Kariväraval 5.10.2017.

Üldist vikekaarte kohta
Vikerkaar on optiline nähtus, mis tekib valguse vastastikmõjustumisel veetilkadega, milles valgus peegeldub ja murdub (näeb värve). Tekkimiseks on vaja veel otsekiirgust, st hajuskiirgusega ei teki, ja vaatlejat, kes seda tajuks.
Veetilku leidub aastaringselt pilvedena (enamasti madalad pilved, nt kiht- ja kihtrünkpilved (Stratus ja Stratocumulus), kuid nende puhul vikerkaari enamasti ei näe. Tüüpiline olukord on hoogvihm: päikese vastaspoole jääval vihmakardinal näeb vaatleja vikerkaart. Samas peab päike olema horisondist vähem kui 42° kõrgusel (või vaatleja minema kuhugi maapinnast kõrgemale) ja otsekiirgus pääsema pilve alla – sobivaks on tavaliselt rünksajupilved (Cumulonimbus), harvem kihtrünk- (Stratocumulus) või kõrgrünkpilved (Altocumulus), sest need annavad harva sademeid.
Vikerkaarel on kolm vormi: harilik vikerkaar, mis on tajutav värvilise kaarekujulise lindina, ilmselt kõige sagedasem ja kindlasti kõige tuntum vorm; udukaar, mis on tajutav valkja laia kaarena ja tekib selge taevaga udu korral, sagedasim rabades ja põldude kohal; ja pilvekaar, mis sarnaneb udukaarega, kuid tekib madalate veetilkadest koosnevate pilvede korral (pilveseinale või –müürile), äärmiselt haruldane.
Need nähtused tekivad samamoodi kui tavaline vikerkaar: valgus peegeldub veetilga seest ja tekitab valgusallikast vastassuunas suure rõnga. Peamine erinevus seisneb selles, et hariliku vikerkaare puhul võib vihmapiiskade korral jälgida selgeid „geomeetrilise optika” trajektoore ehk valguskiirte teekondi, kuid uduvikerkaar tekib palju väiksemate tilgakeste puhul, mis difrageerivad valgust, põhjustades laia ja kahvatu kaare. Värvi udukaarel enamasti pole, sest eri lainepikkusega valguskiired kattuvad suuresti. Harva võib siiski näha ühes servas punakat või sinakat varjundit. Üsna tüüpilised on lisakaared, mille põhjustab interferents.
Udukaar ja vikerkaartest öisel (pimedal) ajal
Udukaar on võrdlemisi tavaline nähtus. Selleks peab olema läbipaistva taevaga udu, et päikese otsekiirgus paistaks vaatlejani (vikerkaarte tekkeks on vaja otsekiirgust). Sel juhul võib näha laia valget kaart, sageli lisakaartega. Kõige sagedamini õnnestub udukaari pildistada hommikuses rabas, kus hõre ja madal (selge taevaga) udu on tavaline. Udukaar ilmub üldjuhul enne udu hajumist, sest siis pääseb päikese otsekiirgus hõrenenud udust läbi. Öisel ajal saab udukaari tekitada autotuledega.
Aga öine vikerkaar, Kairo pildil kuu-udukaar? Vikerkaart (ja selle vorme) seostatakse eelkõige päikese ja vihmaga, mis loovad selle tekkeks sobivad olud. Ometi võib vikerkaar ja ka udukaar ilmuda ka öösel, kuuvalguse toel.
Selline öine kuu-udukaar on tegelikult sama mis päevane udukaar, kuid tekib pimedal ajal kuuvalguse tõttu. See ei saa ilmuda kuu loomise või noorkuu ajal, kuu peaks olema vähemalt veerandfaasis. Mida lähemal on faas täiskuule, seda paremad on valgusolud öise udukaare tekkeks. Just sellised tingimused valitsesid ka Kairo pildistamiskohas 5. oktoobri õhtul Kariväraval: täiskuupaisteline öö, selge ja vaikne ilm, mis võimaldas tekkida kiirguslikul ehk radiatsiooniudul (ka jahtumisudu). Selline udukiht ei ole tavaliselt väga paks (paksus jääb enamati alla 200 m), mis võimaldab ka kuuvalguse läbipääsu ja seetõttu tekkida öisel udukaarel.
 
– TÄHENDUS ILMA ENNUSTAMISEL 
Vikerkaar võib vahel viidata ilmamuutusele: hommikusel ajal sagedamini hoovihmadega päeva, õhtul aga ilma paranemist (läheb kuivaks, selgeks). 
Udukaar tähendab sama, mis udugi: stabiilne (enamasti vähemuutuv ja rahulik) ilm – niikaua, kui kihtpilved / udu püsib, püsib ka ilm. Seetõttu on raske öelda, kas nt lähemate tundide jooksul on ilmamuutusi oodata või mitte.