Muuda oma liialdatud tundeefektidega draama heatujuliseks draamaks.

Teatud mõttes on see strateegia vaid teine viis öelda “Ära muretse pisiasjade pärast”. Paljud inimesed elavad oma elu, nagu see oleks melodraama – ” ekstravagantne teatrietendus, kus domineerivad tegevus ja intriig. ” Tuleb tuttav ette? Tähelepanuväärsel kombel puhume me asjad suureks ja teeme pisiasjadest olulised probleemid. Me unustame, et elu ei ole nii halb kui me selle teeme. Me unustame ka, et kui me asju suureks puhume, oleme meie need, kes seda teevad.

Ma olen aru saanud, et endale lihtsalt meelde tuletamine – elu ei pea olema seebiooper – on võimas maharahustamise meetod. Kui ma olen ülemäära erutunud või hakkan end liiga tõsiselt võtma (mida juhtub sagedamini, kui ma tahaksin tunnistada), ütlen ma endale midagi sellist: ” Jälle hakkad pihta. Minu seebiooper algab”. Peaaegu alati lööb see mu tõsidusel jalad alt ja aitab mul jälle enese üle naerda. Sageli võimaldab see lihtne meeldetuletus mul häälestuda rahulikumale lainele. Minu liialdatud tundeefektidega draama muutus heatujuliseks draamaks.

Kui sa oled eales seebiooperit vaadanud, siis oled ka märganud, kuidas tegelased võtavad pisiasju liiga tõsiselt ja hävitavad nendega oma elu – keegi ütleb midagi solvavat kellegi kohta, vaatab kedagi vale pilguga või flirdib kellegi abikaasaga. Nende reageering on tavaliselt : ” Jumal küll! Kuidas võis selline asi minuga juhtuda?” Seejärel nad teravdavad probleemi, rääkides sellest teistele “kui õudne see on”. Nad muudavad elu õnnetuseks – melodraamaks.

Järgmine kord, kui tunned end stressis olevat, katseta selle strateegiaga – tuleta endale meelde, et elu ei ole õnnetus ja muuda liialdatud tundeefektidega draama heatujuliseks draamaks.

/ R. Carlson Ph.D ” Ära lase pisiasjadel üle pea kasvada” /

Pühenda iga päev hetk sellele, et mõelda kellestki tänutundega.

See lihtne strateegia, mille peale võivad kuluda vaid mõned sekundid, on olnud üks kõige tähtsamatest harjumustest, millega ma kunagi seotud olen olnud. Ma püüan meenutada, millal ma hakkasin mõtlema sellele, et kedagi tänada. Minu puhul käivad tänulikkus ja sisemine rahu käsikäes. Mida ehtsamat tänulikkust ma tunnen võimaluse eest elada, seda rahulolevamana ma end tunnen. Tänulikkus on seega väärt väikest harjutamist.

Kui sa oled minusugune, siis on Sul tõenäoliselt palju inimesi, kellele olla tänulik : sõpradele, perekonnaliikmetele, inimestele minevikust, õpetajatele, töökaaslastele, gurudele, kellelegi, kes annab Sulle võimaluse ja lugematutele teistele. Sul võib tekkida soov tänada kõrgemat võimu elu enda kinkimise või looduse ilu eest.

Kui Sa mõtled inimestele, kellel olla tänulik, siis pea meeles, et selleks võib olla ükskõik kes – keegi, kes andis Sulle liikluses teed, keegi, kes hoidis Sulle ust lahti või arst, kes Su elu päästis. Eesmärk on suunata Su tähelepanu tänulikkusele, eelistatult esimese toiminguna hommikul.

Kaua aega tagasi õppisin ma, et on kerge lasta oma vaimul lipsata erinevatesse negatiivsetesse vormidesse. Kui ma seda lasen, siis esimene asi, mis mu maha jätab, on tänulikkus. Ma hakkan võtma inimesi oma elus enesemõistetavatena ja armastus, mida ma sageli tunnen, asendub pahameele ja pettumusega. Mida see harjutus mulle meelde tuletab on see, et elus tuleb pöörata tähelepanu headusele. Alati, kui ma mõtlen mõne inimese peale tänulikkusega, tuleb silmade ette järgmine, siis järgmine ja järgmine. Küllalt varsti mõtlen ma teiste asjade peale, millele tänulik olla – minu tervis, lapsed, kodu, karjäär, minu raamatute lugejad, minu vabadus ja nii see edasi lähebki.

See võib tunduda väga lihtsa ettepanekuna, kuid tegelikult see toimib. Kui Sa ärkad hommikul tänutundega, siis on väga raske, kui mitte võimatu, tunda midagi muud kui rahu.

– Richard Carlson Ph.D ” Ära lase pisiasjadel üle pea kasvada”