Teekond algusesse.

Üks ääretult lihtne ja armas lugu. Oma pesa loomise lugu. Lugu sellest, kui ilusad on lihtsad asjad. Väga sageli võib lugeda artikleid, raamatuid või vaadata videosid sellest, kuidas hävitatakse vana, et luua asemele uus ja trendikas, lahtimõtestamata, kui palju väärtust võivad omada vanad asjad. Alljärgnev Maakodu artikkel valgustab meid just selles, kuidas anda uus hingamine vanale ja kuidas leida neis seos oma eluga.

Aitäh loo autorile 🙂

——————————-

Teekond algusesse. Kadri Tramm  KODU 01. JUULI 2017

Kui astroloog Tiina Varatalu aidahoonet kolist puhtaks kraamis, koorus selle alt uskumatu vaatepilt. Tema vanemate pidurüüs pulmalaud oli tütart oodates seisnud 35 aastat täiesti puutumatuna.

Kui elu teinekord sugugi ei halasta ja surub põlvini maha, otsivad inimesed oma elus mingit pidepunkti. Nii juhtus 12 aastat tagasi ka Tiinaga, kes töötas tollal tuumafüüsika instituudi arenduskoordinaatorina, kus tegeldi hetkel selliste lõikavteravate teemadega nagu CERNi kiirendiprojekt, möllati tuuma ümber, arendati TMR mõõtepead ja see kõik esitas Tiinalegi ettearvamatuid väljakutseid. Tiina meenutab, et elas endises töökohas läbi oma elu kõige jubedama kriisi. “Olin täielikult ribadeks. Ja siis meenus mulle see koht. Vanaisa sünnikodu võis minu äratundmist mööda olla koht, kus ma saaksin ennast veel uuesti kokku panna,” räägib ta. Just siis tõmbas seletamatu vägi ja aimdus teda Järvamaale Türi lähedale Palale, esivanemate tallu.  Siis ei teadnud Tiina ja tema pere, et sellest vanast aidast saab pikk teekond, arenemise ja kokkukasvamise lugu, iseenda leidmise, üdini sümboleid täis kannatuste ja rõõmude lugu.

Foto: Birgit Püve

Pulmapidu aidas

Kunagi kuulus see kaunis talu Tiina vanaisale ning keerulistel aegadel kinkis vanaisa talu südame oma naise õele ning ait jäi panipaigana justkui ootama inimest, kel ühel päeval on aeg tulla algusesse tagasi. Nüüdseks ongi ühest talust saanud kaks talukohta. Kõrvalasuvas talus elab Tiina sugulaste pere, kes on elumaja korralikult renoveerinud. Ait aga on Tiina kasutada.

“Neil on süda ja mul on tiivad,” naerab Tiina.

Ta mäletab, et enne, kui ta selle koha enda jaoks 2005. aastal uuesti avastas, käis ta siin viimati suvitamas 1980. aastal.

“Helistasin sellel pöörasel kriisiajal Ukule (sugulane naabermajas) ja küsisin, kas ta annab mulle suveks võimaluse puhata oma majas. Saingi siin mõnda aega elada, kallistasin vanaisa istutatud puid ja korjasin end kokku. Siis avastasin aida. Sellega oli kummaline lugu. Vene ajal polnud seda hoonet kuskil arvel, aga vahepeal kuulus see mu isale. Viimane sündmus, mille tarvis aita kasutati, oli minu ema ja isa pulm. Pärast pidu panid nad aida ukse lukku ja sõitsid Tallinna, kuhu jäidki aastateks elama,” selgitab Tiina. Muuseas, alles aastaid hiljem sai Tiina teada, et tema tulek siia ilma algaski just siit talust ühel pulmade korraldamise ööl.

Pikk redel viib salapärasesse pelgupaika – aida lakka.      Foto: Birgit Püve

Nagu aitasid ikka, kasutati ka seda hoonet vahepealsetel aastatel kolikambrina, kuhu paigutati kõik ebatarvilikud asjad.“See oli must pime kast, pahna täis – nagu minagi sel hetkel,” võrdleb Tiina aida ja iseenda hingeseisundit. “Kui hakkasime aita lahti pakkima, leidsin oma vanemate pulmalaua, koos lintide ja kaunistustega. See oli tõeline üllatus ja suur äratundmishetk,” meenutab ta. Seejärel hakkasid nad aita innuga ja kiiresti taastama, et sellest üks mõnus pesa teha.

Vaimne teekond

Nii Tiina kui ka tema kaasteeline Peeter, kellega Tiina just sellel perioodil oli kohtunud, on astroloogid. Esimese sammuna vaatasid nad aida, kogu planeeringu ja ruumipaigutuse ka astroloogia printsiipe järgides üle – kõik sobis nagu valatult!

Aida taastamine kujunes 12aastaseks pikaks ja keeruliseks protsessiks. Iga füüsiline töö oli samal ajal ka nagu vaimne teekond, enesepuhastus ja töö iseendaga.

“Olime mõlemad oma saatuslike mustrite tõttu taevastesse kõrgustesse põgenenud ja ­maa peale tulekut oli meile hädasti vaja,” meenutab Tiina. “Selle aida lugu on meie jaoks suur loominguline projekt. Iga sündmus, mis aset on leidnud, on olnud enese leidmise, arendamise, otsimise ja kaotamise lugu.”

Ent siis, kui aida uus ilme hakkas juba tasapisi ilmet võtma, tuli ootamatu pööre.

“2011. aastal oli Jaapanis viimase 140 aasta võimsaim Sendai maavärin. Koos Jaapani maavärinaga kukkus kokku ka meie ait. See oli justkui pika, 84aastase Uraani tsükli lõpp. Uraan oli Kalade viimases kraadis,” meenutab Tiina. “Suur kaheksameetrine tala vajutas lume raskuse tõttu aida seinad nagu lestad laiali, tõmmates sellega kaasa ka katuse. Täiesti puutumata jäi kööginurk, kuid kõige enam sai kannatada elutuba.”

Foto: Birgit Püve

Nad seisid kahekesi kokkukukkunud aida ees ega teadnud, kust otsast seda sasipundart harutama hakata. Peeter ütles, et tõenäoliselt jääb nende seni ainsast väikesest elektrisaest väheks ja tuleb osta mingi võimsam bensiinimootoriga tööriist. “Ostsime punase Husqvarna MCD 46/40 sae. Kummaline kokkusattumus, kuid toona olin mina 40 ja Peeter 46. Ja nii me alustasime oma uue punase saega võitlust mineviku rusudega,” naerab Tiina. Kõik algas uuesti. “Pool aastat ehitasime aita üles, tegime iga päev lõket, olime kuumast ­higised. Aga see kõik oli meile väga vajalik,” ütleb Tiina.

 Foto: Birgit Püve

Tiinaga juttu ajades juba igav ei hakka, sest ta oskab leida seoseid, leida tähendusi ja lugeda märke.

“Kukkus sisse 20×8 meetrit eterniiti, aga inglise keeles tähendab eternity igavikku. Eterniit on nagu hall ja tardunud lainetus, mis ei idane ega mädane. See oligi justkui igaviku lõpp, mis langes kokku omakorda meenutustega Petsi lapsepõlve ühest lemmikraamatust, Isaac Asimovi “Igaviku lõpp”,” mõtiskleb ta. Et eterniidist lahti saada, tuli jäätmekäitluse eest kokku maksta 300 eurot!

Rituaalne pesa

Tiinal pole kunagi olnud eesmärki ait väliselt kauniks kõpitseda. See on ait ja rituaalne ruum ning jääb selleks ka edaspidi, nendib ta.“See on loodud nii, et oleks ilus ja lihtne ja et poleks liigset rebestamist. See on rituaalne pesa, kus taastada oma ürgsust – sidet maaga, loodusega, keha ja vaimuga,” märgib ta. Siin on küll palju tööd nagu muutuvas looduses ikka, kuid ka piisavalt aega tõeliseks puhkuseks, pingete mahalaadimiseks, ürglooduse tajumiseks ja mõtete kogumiseks. Teinekord saab tulla talvel vanasse aita, teha kaminasse tule ja nautida hetki. Bullerjan ei küta aita küll väga soojaks, kuid olla saab.

Aida elutuba on julgete värvidega, pisut retro ja üdini boheemlaslik.       Foto: Birgit Püve

“Kui tuled suve alguses maale, läheb umbes nädal aega ümbruse ja maja korda tegemiseks. Ei ole siingi pääsu igasuvisest muruniitmisest,” ütleb Tiina. Suvise elamise on nad lahendanud mugavalt ja nutikalt ning väheste vahenditega. “Vee toome aita sisse voolikutega, sügiseti pakime need jälle kokku. Muuseas, isegi WCs on kraanikauss! Kõikjal on ehe taaskasutus – ostetud pole suurt midagi. Paljud vanad esemed ja anumad on pärit siitsamast aidast.” Nagu öeldud, Tiina oskab lugeda märke. Tegelikult võib öelda, et midagi juhuslikku siin paigas polegi ja kui on, siis igal väiksemalgi kivil, taimel, esemel oma kohas on tähendus. “Oleme mänginud siin nagu lapsed,” ütleb Tiina ja selgitab esemete tähendust. Näiteks vanad vankrirattad aidaseinal. “Rattad on nagu astroloogilised kaardid 12 sektoriga,” ütleb ta. Või siis hoovis asuv astroloogiline hommikukohvilaud, mis on kompassi abil paika pandud.

Foto: Birgit Püve

“Puitu mööda jookseb kaks pragu, mis moodustavad justkui kaheharulise jõe – see on meie ühine eluteema. Üks jõgi tuleb Jäärast, teine Vähist. Jäär on primaarne mehelikkus, alustav süütu jõud. Vähk on aga primaarne naiselikkus, vastuvõtlikkus ja sellele omane süütus. Kõige raskem on kohtuda süütusega, sest temas on peidus ka kõige sügavam süüdistuste potentsiaal. See on inimkonna lugu tegelikult. Kokku saavad kaks haru ja suunduvad Veevalajasse. See ongi meie põhiteema – kuidas lepitada õrnust ja jõudu. Siia lauakessegi sai meie rännaku ühendav põhiteema ennast justkui üllatuseks paigutada,” räägib Tiina. Õuel sirgub ilus 10aastane tamm, selle nad panid kasvama tõrust, kui nad esimest korda siia suvitama tulid.

Sisemine jõud ja isikupära

Krundil on tohutu suured puud, mis pakuvad mõnusat varju. Hiiglaslik vahtrapuu on liigagi majale peale tunginud, selle tüvel vohavad seened on märk, et midagi tuleb temaga ette võtta. Hetkel, kui see lugu ilmub, ongi vaher oma teekonna uutele algustele ohvriks toonud. Aida pööningule on sisse seatud mõnus lebola. Siin on hea raamatut lugeda, magada, niisama mõtiskleda ja vihmakrabinat kuulata.

Lakapealne on sätitud mõnusaks lebolaks, kus on hea lugeda, mõtiskleda või vihmasabinat kuulata.

Foto: Birgit Püve

Köök on küll pisike, kuid kõik vajalikud esemed mahutab see ära, isegi pliit ja kraanikauss on olemas. Paljud nõud ja köögitarvikud on leidnud koha seintel. Kalavõrgud leidis Tiina aidast, kunagi kudus tema vanatädi neist vaipu. Elutuba oli varem jaotatud neljaks ruumiks, sh olid eraldi vilja-, riide- ja lihaait. Kui Tiina vanemad siin pulmapidu pidasid, saeti vahesein maha ja tekkis suur ruum. Aida põrandad said pestud survepesuriga, samuti sai hoone uued aknad ette. “Kui tulime siia, oli aida nurgas vilja täis kirst. Kirst asuski sobivasti Skorpioni sektoris – ümbersündide viljad. Skorpioni sektor peidab endas ka napsupudeleid,” meenutab ta. Tiina ei jälgi trende ega moode, see ait on loodud suure isikupärase jõuga, seesmise põlemise ja tunnetusega. Kõikjal on märgata Tiina enda joonistusi. Kirjutuslaua juures on seinale joonistatud suur puu. “Alustasin puu maalimist juurtest ja siis selgus, et latv ei mahu ära. Leidsin pööningult soome papi tükke ja lisasin neid. Teises seinas on lind – hakkasin joonistama, aga saba ei mahtunud ära,” naerab ta. Elutoas nn kalade sektoris on kangasteljed. See on Tiina sõnul justkui elukanga kudumine. Naabri vanadest meremehekohvritest tegi Tiina endale kapid.

Köök, kus kõik on silma all ja ühe käeliigutuse kaugusel.     Foto: Birgit Püve

“Asjad on tulnud siia ise ja teatud hetkedel on neil olnud oluline tähendus. Nende esemete ühendamine aga toimub läbi enda äratundmiste,” räägib ta. Suvehommikutel võtab Tiina ratta ja sõidab lähedal asuvasse liivakarjääri ujuma. Ta uurib teokarpe, vaatab veetaimi ja jälgib linde. Ta ei väsi üllatumast looduse tarkuse üle ja imestab aina, kuidas koos veega täitunud karjääriga tekkis ka sealne elukeskkond – teokarbid, taimestik jne. “Inimese puhul on sama, mis puudega. Kui satud elama kehva pinnasega maale, ent ajad juured väga sügavale, saad ikka põhjavee kätte,” ütleb Tiina. Selles ütluses on suur tõde ja pole kahtlustki, et Tiina juured siin Järvamaa talus ulatuvad põhjaveeni.

 

Netivanaema toimetused

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga